Donald Tomberg "Kui õnn käib suhtumise järel"

Sirvides 16. jaanuari sirpi jäi silma Donald Tombergi artikkel "Kui õnn käib suhtumise järel". Pealkiri juba tekitas artikli vastu huvi. Mainitud artikkel oli justkui mängufilmi "Happy-Go-Lucky" analüüs, kus ajakirjanik tõi välja palju mitmeid huvitavaid mõtteid, mis mind ennastki mõtlema pani. Artikkel, nagu ka filmgi, räägib erinevatest inimestest, nendevahelistest suhetest ja eelkõige nende suhtumisest ümbritsevasse.

Tooksin kohe oma postituse alguses välja ka minu meelest kõige kõnekama tsitaadi artiklist.
"Uued meetodid loovad alati uusi horisonte, mõned neist osutuvad viljakamateks ja populaarsemateks kui teised ning ikka ja jälle selgub, et nii mõnigi uus meetod on otsapidi ammu unustatud vana."
Nimelt enne filmi põhjalikumat analüüsi toob ajakirjanik artiklis sisse meetodi teema. See seisneb siis selles, et kui inimene tahab maailma kohta midagi teada, siis on tal nii küsimiseks kui ka vastamiseks palju erinevaid võimalusi. Ajakirjanik ütleb, et maailma saab seletada metafüüsiliselt, analüütilis-filosoofiliselt, teaduslikult jms, lähtudes erinevatest meetoditest. samas tõstatab ka küsimuse, miks on inimestel meetodeid vaja? Ta ka vastab sellele: "Et saada võimalikult rohkem selgust maailmas, kus me elame, ja sellega jääb alati lootus, et mõistame paremini ka iseennast."

Nimelt film "Happy-Go-Lucky" räägib peamiselt 30ndates naisterahvast, kes on sootuks erinev kõigist teistest inimestest. Tüüpilisest 30-aastasest naisest on asi kaugel. Ta on nimelt veidi boheemlaslik ja täis optimismi. Atriklis toodakse välja ka huvitav võrdlus, et kui n.ö tavaline inimene muutub kibestunud isiksusest, kui elu pole ta jaoks just roosiline olnud, siis peategelane seevastu justkui kiusuks ei kibestu, vaid on kõigest hoolimata igati elurõõmus ja positiivne. Artikli autor ütleb, et selle naise tegelaskujus on palju huvitavaid jooni, mis võiksid olla näiteks "Emotsionaalselt ellujäämise õpikus".

Igal inimesel tuleb elus ette raskeid aegu. Tihti tänu sellistele aegadele tekibki kibestumine, ahastus jms. Ajapikku inimene seab endale elus reeglid, kuidas elu peab edasi minema. Aga siiski on iga inimene nn. kooriku sees peidus keegi, näiteks õnnetu, üksildane isik. Pegelane on terve filmi vältel väga kommunikatiivne igasuguste tegelastega. Ta üritab neid tundma õppida isegi siis, kui nad ise seda ei taha ja nagu ka ajakirjanik artiklis ütleb, et alati vaadata 'seina taha', sest seal 'seina taga' ongi see inimene, kes tegelaskuju tegelikult sisemiselt on.

Filmis jookseb läbi ka identiteedi kaitsmise temaatika. Iga inimene, iga tegelaskuju kaitseb oma identiteeti omal moel - neil kõigil on just nendele iseloomulik omapära. Need on tavaliselt mingid pisiasjad, detailid, mis ei pruugi sugugi olulised näida. Näiteks peategelane kannab pidevalt kõrge kontsaga saapaid. Seda absoluutselt igal pool, isegi kui see ümbritsevaga kokku ei lähe. Samuti peategelane käitub kogu filmi jooksul nii optimistlikult ja võib olla ka naiivselt nagu oleks ikka veel teismeline. Seda võiks ka ajakirjaniku arvateski kui oma identiteedi kaitsmist.

Isiklikult ma seda filmi veel oma silmaga näinud pole, kuid artikkel andis väga hea ülevaate filmi põhiteemadest. Kindlasti tekitas ka loetud artikkel minus huvi seda filmi kindlasti vaadata. Loetud artikli põhjal ma arvan, et tegelikult peaks seda filmi vaatama absoluutsel iga inimene ja ka mõtlema nende teemade peale, millest filmgi räägib. Usun ka, et kui kasvõi mingi osa inimestest prooviks olla samasugune nagu filmi peategelane - optimistlik ja entusiastlik hoolimata elu raskustest - ja viitsiks natukenegi rohkem huvituda teiste inimeste (eelkõige oma lähedaste) tõelistest Minadest, mitte pelgalt nende välimisest kestast, siis oleks maailma tõesti (vähemalt mingi osa inimeste jaoks) natukenegi parem paik.