Sofi Oksanen "Puhastus"

Sofi Oksanen (1977 - ...) on Soome kirjanik, kuid samas on ta seotud ka Eestiga. Nimelt tema ema on eestlane. Ta on õppinud Helsingi Ülikoolis kirjandusteadust ja Helsingi teatrikõrgkoolis dramaturgiat, ta on tegutsenud mitme lehe kolumnistina ning avaldanud ajakirjanduses arvamust ühiskondlikel ja poliitilistel teemadel. Ta on võitnud palju prestiižeid Soome kirjanduspreemiaid ja teda on kõrgelt tunnustatud ka Eestis. Näiteks eelmisel aastal (2009) valiti tema Postimehe aasta inimeseks ning tänavu aasta pälvis ta romaaniga "Puhastus" Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärgi. Samuti võitis ta sel aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

Enne "Puhastust" kirjutas ta romaani "Stalini lehmad" (2004), mis räägib samuti Eestist ja eestlastest.



Teos algab sellega, kuidas vanema naisterahva Aliide Truu hoovile satub räsitud ja hirmul tütarlaps Zara, kes väidab end põgenevat oma mehe eest. Tegevustik toimub 1992. aasta Lääne-Eestis. Eesti on just mõni aeg tagasi taasiseseisvunud ja on alanud maareform. Hoolimata sellest, et Aliidel tekivad koheselt tüdruku suhtes kahtlused ja eelaimdused, jääb Zara mõneks päevaks Aliide juurde peatuma. Selle aja jooksul üritavad tegelased mõlemad üksteise kohta rohkem teada saada ja selgub, et Zara ei sattunud Aliide hoovile juhuse läbi, vaid tuli otsima paika, kus tema vanaema üles kasvas ja tema ema oma lapsepõlve veetis. Küsides Aliidelt tema õe kohta, ütleb too aga, et tal õde ei ole. Tuleb välja, et Aliide südametunnistusel on nii mõndagi, mida ta ei soovi avalikustada. Selle n-ö põhitegevustiku vahepeal toob kirjanik lugejaile tagasivaateid nii Aliide nooruspõlve kui ka 1991. aastasse, kui pöördeliselt sündmused Zara elule hoo sisse võtsid. Selgub, et Aliide on alates üpris noorest east alates kadestanud oma õde Inglit pea kõiges. Kui Ingel armub ja abiellub ka mehega, kes on ühtlasi Aliide elu armastus, muutub Aliide kadedus kibestumuseks ja põlguseks, mistõttu lasi ta ka venelastel küüditada õde koos väikese tütrega Venemaale, et ise seeläbi puhta nahaga pääseda. Zara aga ei põgenenud mitte mehe eest, vaid Vene mafioosode eest, kes sundisid teda prostituudina töötama. Nähes sobivat võimalust põgenemiseks, mõrvas meeleheitehoos tütarlaps kupeldajate bossi ning põgenes Eestisse, et üles otsida seal elav vanatädi.

Teos mõjub väga emotsionaalselt ja šokeerivalt, sest autor kirjeldab nõukogude ajal valitsenud hirmuõhkkonda ilusamata ja jõhkraid detaile välja jätmata. Samas näitab ta 1991-92 aastate (Zara loo) näitel, kuidas seesama jõhkrus ja hirm pole kusagile kadund, vaid on saanud lihtsalt teistsuguse vormi (Nii nagu Vene mafioosod sundisid Zarat lõbutüdrukuna töötama ja peksid teda, nii elas läbi ka Aliide nooruses sama jõhkrat kohtlemist, kui Nõukogude sõdurid vägistasid ta ühel ülekuulamisel. Teose tegevustikku võib vaadelda kolmest eri aspektist: ajalugu (kirjanik kirjeldab saksa okupatsiooni lõppu, nõukogude aega, küüditamisi, metsavendlust, taasiseseisvunud Eestit), ühiskond ja inimene (inimesed soovisid enda positsiooni ühiskonnas kõrgel hoida, isegi siis, kui pidid selleks reetma oma sugulased või lähedased) ja inimsuhted aspekt (Aliide põlgus ja kadedus oma õe vastu viib lõpuks reetmiseni ning selle kibestumuse tõttu varjab hilisemas elus õe olemasolu üldse.)

Tsitaate:

"Inimesele on vaja teist inimest ja kedagi, kellega rääkida."

"Lääs ei unusta meid!"
"On juba unustanud. Võitis ja unustas."

"Kõik kordus. Kuigi rublad olid vahetatud kroonide vastu ja sõjamasinate lennud ta pea kohal vähenenud ja ohvitseriprouad oma hääled vaiksemaks keeranud, kuigi pika Hermanni kõlarites mängis igal õhtul iseseisvusviis, tuli alati uus kroomnahast saabas, ikka alati uus saabas, samasugune või erinev, aga sama moodi kõri peale astuv. Kaevikud olid sisse vajunud, padrunikestad metsades tuhmunud, punkrid kokku kukkunud, langenud olid lagunenud, kuid mõned asjad jäid korduma."

"Me kõik oleme pelgalt käsualused. Me olime ju head inimesed."

"Alati on kardetud erilisi kevadeid ja erilisi talvi. /---/ ...erilised aastaajad tähendasid erilisi olusid."

"Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Pea maha oleks muidugi veel parem." (Hea näide inimeste suhtumisest minevikus toimunusse. Ei taheta vanu patte lagedale tuua.)



Arvan, et selle romaaniga tahtis kirjanik öelda ühiskonnale, et ajaloos toimunud ei tohiks maha vaikida või ilustada, vaid sellest peaks kõnelema täpselt nii, nagu ta tegelikkuses ka oli. Ükskõik kui raske see siis ka on, juhtunud ei saa nii olematuks muuta, kui sellest vaikitakse.

Võõrsõnade analüüs arvamusartiklist.

Võtsin analüüsitavaks artikliks Postimehe 25. märtsi (2009. a) tiraažist Eesti Panga direktori Andres Lipstoki kirjutatud arvamusloo "Pole põhjust olla liiga kartlik", mis loomulikult laias laastus rääkis Eesti riigi majanduslikust olukorrast praeguse kriisi ajal.

Võõrsõnu leidsin artiklist päris mitmeid, kuigi peab tunnistama, et siiski esines neid artikli 1189st sõnast vaid 70 korda, mis moodustab vaid 6% kogu artikli sõnade arvust, mis on tegelikult väga vähe. Artiklis oli 39 erinevat võõrsõna või sõnaosist.

Esmalt otsisin igale sõnale võõrsõnastikust täpse definitsiooni (võtsin arvesse ka liitsõnade osised eraldi, kui liitsõnale endale definitsiooni polnud):
akt - tegu; toiming; toimik; teatris: vaatus; õigusakti kinnitav dokument; õiguslike tagajärgedega toiming; alati inimkeha kujutis.
analüüsima - algosadeks lahutama; liigendades uurime, eritlema.
analüütik - analüütilise meetodi rakendaja, analüüsija.
eksport - kauba, teenuse, kapitali väljavedu; andmete salvestus võõrvormingusse, kasutamiseks mujal.
euro- - euroopalik, Euroopaga seostuv.
faktor - tegur, mõjur; faktooringfirma.
fikseeritud - kindlaksmääratud, teatud perioodiks määratud.
globaalne - kogu Maad hõlmav, ülemaailmne; üldine.
grupp - rühm; kogum.
inflatsioon - paberraha liigse käibelelaskmise tõttu tekkiv raha ostujõu langus ja hinnatõus.
intress - kasvik, (hoiuselt, laenult vm) saadav või võetav protsent.
investeering - rahamahutus, kapitalipaigutus, investeeritud summa.
kapital - tootmise põhivara, lähtevara, lisaväärtust loov väärtus; (suurem) rahasumma, varandus, rikkus.
kapitalimahutus - raha paigutamine.
konkreetne - täpselt piiritletud; reaalselt eksisteeriv; üksikjuhuline.
konkurents - võistlus; organismide olelusvõitlus; võitlus realiseerimistingimuste pärast.
korrektsioon - parandamine, parandus.
krediteerimine - krediidi andmine; kreeditisse kandmine.
kriis - keeruline olukord, raske seisund; kitsikus, nappus; sujuva majanduselu järsk kokkuvarisemine ja surutisaja algus; pöördepunkt haiguskulud; äge haigushoog; ohtlik seisund; muutusteaegne seisund.
kriitiline - arvustav; rangete nõudmistega, valiv; eitavalt suhtuv; otsustav, pöördeline; ohtlik, raske (olukorra vm kohta).
kriteerium - (eristamise) tunnus, (otsustamis)alus; (osavõtjaterohke) võistlus nt ujumises.
kurss - (liikumis)suund; koos, meridiaani ja laeva liikumissuuna vaheline nurk; väärtpaberite hind börsil; raha-, valuutakurss.
marginaal - ääremärkus; lühikirjutis; hinnatäiend, -lisa, -kõrgend.
negatiivne - eitav; eeldatule vastupidine, ebasoodne, hukkamõistev, mahategev; allpool nulli.
normaliseeruma - normaalse(ma)ks muutuma.
perspektiiv - ruumivaade, esemete kujutamine 3mõõtmelistena; kaugvaade; ruumilise kujundi ühest keskpunktist tasapinnalist projekteerimist käsitlev rakendusgeomeetria osa; (tuleviku) väljavaade.
positsioon - asetus, asend; asukoht; (sotsiaalne) seisund; ametikoht; koht hierarhias; järjestus, nt võistlustel; klassikalises tantsus kindel käe või jalgade asend; keeleüksus(t)e koht sõnas või lauses; vasaku käe sõrmede asend keelpilli sõrmlaual; malendite või kabendite asetus mängus; üksuse maa-ala või asetsemiskoht lahingutegevuses või selle eel; seisukoht, vaatepunkt, arvamus.
president - valitud riigipea; rahvusvahelise või muu organisatsiooni valitav juht, esimees.
reaalne - tegelik, tõeline; tegelikusse kuuluv.
reaalsus - tegelikkus, realiteet.
reaktsioon - vastutoime, -mõju; võimulolijate püüe vägisi säilitada vana aegunud korda; keemiline reaktsioon: ainete muutumine teise koostise ja omadustega aineteks.
ressurss - toote keskmine töömaht; varu; abivahend; aineline võimalus, raha.
risk - võimalik oht; hea õnne peale toimimine; tehingus raha kaotamise oht.
stabiilne - püsiv, muutumatu.
struktuur - koetis; (sise)ehitus; süsteemi elementide suhteliselt püsiv põhiseos; kivimi, sette või maagi siseehitus; mineraali moodustavate aatomite, ioonide ja molekulide paigutus; võre; liigi asurkonna sooline, vanuseline jne koosseis; maastikuosade paiknemine ja seostumus eri suurusjärkudes; koosseisuna ja paigutusena avalduv ökosüsteemi ja koosluse iseloomulik omadus.
stsenaarium - filmi, etenduse, tseremoonia või muu üksikasjaline kavand.
süsteem - omavahel seotud objektide terviklik kogum; osade õigest ning plaanipärasest jaotusest teatud seosest tingitud kord; mingit õpetust moodustavate põhimõtete kogu; ühiskondliku korralduse vorm; vorm; organisatsiooniliselt tervikuks ühinenud majanduslikud üksused; ühiste tunnuste põhjal korraldatud loomad või taimed.
tehniline - tehnikasse või sooritamise oskusse puutuv; tehnikavahendeid kasutav.
valuuta - vääring, rahaühik ja vastava riigi rahasüsteem; välisraha.



Võõrsõnade liigendamine:



1. Esinemissageduse järgi.



7. korral esines sõna perspektiiv.

6. korral esines sõna kriteerium.

5. korral esines sõna investeering.

3. korral esines sõnu euro-, inflatsioon, kapital ja stabiilne.

2. korral esines sõnu risk, korrektsioon, negatiivne, kurss, ressurss, eksport, struktuur ja intress.

1 korra esinesid sõnad reaalsus, stsenaarium, kapitalimahutus, konkurents, reaktsioon, analüütik, fikseeritud, valuuta, süsteem, president, reaalne, faktor, normaliseeruma, kriitiline, kriis, positsioon, grupp, marginaal, krediteerimine, globaalne, konkreetne, akt, tehniline ja analüüsima.



2. rõhuasetuse järgi.



Rõhk asetseb 1. silbil: risk, kapital, kapitalimahutus, kurss, president, reaalne, faktor, eksport, euro-, kriis, grupp, intress, akt, tehniline.



Rõhk asetseb 2. silbil: reaalsus, stsenaarium, fikseeritud, valuuta, süsteem, stabiilne, ressurss, struktuur, kriitiline, kriteerium, globaalne, konkreetne.



Rõhk asetseb 3. silbil: perspektiiv, investeering, konkurents, analüütik, negatiivne, marginaal, krediteerimine, analüüsima.



Rõhk asetseb 4. silbil: normaliseeruma, korrektsioon, reaktioon, inflatsioon, postisioon.



3. Sõna tähenduse temaatika järgi(kõikide eelnevalt esitletud sõnade juurde võõrsõnastikus polnud märgitud, seega pole nad ka siin kõik välja toodud):



Matemaatikas kasutatavad sõnad: perspektiiv, negatiivne, struktuur.

Piltlikus tähenduses kasutatavad sõnad: perspektiiv, positsioon.

Majanduses kasutatavad sõnad: risk, investeering, kapital, kapitalimahutus, konkurents, infaltsioon, kurss, valuuta, ressurss, faktor, eksport, kriis, marginaal, intress, krediteerimine.

Kõnekeelses tähenduses kasutatavad sõnad: kapital, ressurss.

Bioloogias kasutatavad sõnad: konkurents, süsteem.

Poliitikas kasutatav sõna: reaktsioon.

Füüsikas kasutatav sõna: negatiivne.

Infotehnoloogias kasutatav sõna: eksport.

Filosoofias kasutatavad sõnad: struktuur, reaalne.

Geoloogias kasutatav sõna: struktuur.

Ökoloogias kasutatav sõna: struktuur.

Meditsiinis kasutatav sõna: kriis.

Psühholoogias v psühhiaatrias kasutatav sõna: kriis.

Spordis kasutatavad sõnad: kriteerium, positsioon.

Lingvistikas kasutatav sõna: positsioon.

Sõjanduses kasutatav sõna: positsioon.

Kirjanduses kasutatav sõna: marginaal.

Vananenud tähendusega sõna: akt.

Õiguses kasutatav sõna: akt.

Kunstis kasutatav sõna: akt.

Kõnekamad tsitaadid presidendi aastapäeva kõnest.

Tänavuse vabariigi aastapäeval presidendi esitatud kõnes oli palju, mida tsiteerida. Oli tsitaate, mis mind kõnetasid arvestades ka vastavat konteksti, kuid oli ka neid tsitaate, mis mulle küll meeldisid, aga mis minu jaoks oleksid natukene teises kontekstis kõnekamalt mõjunud.

Mõte, mis mulle kõige enam seda kõnet lugedes meelde jäi oli järgmine: "Iga tegu saab parandada, tegevusetust aga mitte."

See on mõte, mis tegelikult ei käi ainult majanduskriisi ja selle ühe presidendi esitatud kõne kohta. See on mõte, mis on kooskõlas põhimõtteliselt kõigega siin elus. Kui tehakse tegusid ja võetakse vastu otsuseid, siis on tõesti võimalik valesid tegusid mingilgi määral parandada, heastada. Kui aga istutakse niisama käed rüpes ja oodatkse, et lahendused sülle kukuvad, siis lihtsalt pole midagi parandada.

Me teame, et alati meeldib inimestele antud olukorra kallal viriseda ja vinguda. Mõnes mõttes on see õige ka, sest kui kõik oleksime igas olukorras vaguralt leplikud, siis ülsjoontes tunduks nagu tegelikult polekski miskit viga. Aga virisemise ja halvutamisega pole mõtet ka üle piiri minna. Päris palju on ka mõtteviisi, et kui tehakse rahvahääletusi, siis mõledakse, et mis ma ikka lähen ja hääletan, et see minu väike hääl midagi paremaks ikka ei tee, ma pigem ei lähe. Arvan aga, et see mõtteviis on vale. See on üks näide sellest tegevusetusest, mida tahest tahtmata hiljem parandada ei saa ja ainuüksi virisemisest siis küll kasu ei ole. Usun, et kus vähegi võimalik kogu rahval kaasarääkida, siis neid võimalusi tuleks ära kasutada. Isegi siis, kui puudub usk, et olukord liigub tänu sellele paremuse poole. Peaks ikkagi järjepidevalt proovima ja proovima, sest iga halb situatsioon läheb kord ka veidikene paremuse poole.

Ka oluliste ja suurte otsuste tegemisel saab lähtuda sellest samast tsitaadist. Tihtipeale meeldib ka poliitikutele oodata mõningate suurte otsuste tegemiselt. Ei oskagi öelda, mis selle põhjuseks olla võib, kas viitsimatus kohe probleemi ilmnemisel tegutseda või väike naiivne lootus, et äkki olukord paraneb iseenesest. Tihti see nii aga ei lähe. Tõsiasi on ka see, mida rohkem oluliste otsuste langetamisega oodatakse, seda hullemaks kujunevad ka hiljem tagajärjed. Ma ei ütlegi, et tähtsaid otsuseid tuleks hakata üle jala tegema, peaasi, et tehtud saavad. Seda mitte, aga arvan, et kui ilmneb kasvõi mõne probleemi alge, siis peab hakkama mingeid otsuseid juba vastu võtma, sest siis on suurem tõenäosus selle parandamiseks.

Donald Tomberg "Kui õnn käib suhtumise järel"

Sirvides 16. jaanuari sirpi jäi silma Donald Tombergi artikkel "Kui õnn käib suhtumise järel". Pealkiri juba tekitas artikli vastu huvi. Mainitud artikkel oli justkui mängufilmi "Happy-Go-Lucky" analüüs, kus ajakirjanik tõi välja palju mitmeid huvitavaid mõtteid, mis mind ennastki mõtlema pani. Artikkel, nagu ka filmgi, räägib erinevatest inimestest, nendevahelistest suhetest ja eelkõige nende suhtumisest ümbritsevasse.

Tooksin kohe oma postituse alguses välja ka minu meelest kõige kõnekama tsitaadi artiklist.
"Uued meetodid loovad alati uusi horisonte, mõned neist osutuvad viljakamateks ja populaarsemateks kui teised ning ikka ja jälle selgub, et nii mõnigi uus meetod on otsapidi ammu unustatud vana."
Nimelt enne filmi põhjalikumat analüüsi toob ajakirjanik artiklis sisse meetodi teema. See seisneb siis selles, et kui inimene tahab maailma kohta midagi teada, siis on tal nii küsimiseks kui ka vastamiseks palju erinevaid võimalusi. Ajakirjanik ütleb, et maailma saab seletada metafüüsiliselt, analüütilis-filosoofiliselt, teaduslikult jms, lähtudes erinevatest meetoditest. samas tõstatab ka küsimuse, miks on inimestel meetodeid vaja? Ta ka vastab sellele: "Et saada võimalikult rohkem selgust maailmas, kus me elame, ja sellega jääb alati lootus, et mõistame paremini ka iseennast."

Nimelt film "Happy-Go-Lucky" räägib peamiselt 30ndates naisterahvast, kes on sootuks erinev kõigist teistest inimestest. Tüüpilisest 30-aastasest naisest on asi kaugel. Ta on nimelt veidi boheemlaslik ja täis optimismi. Atriklis toodakse välja ka huvitav võrdlus, et kui n.ö tavaline inimene muutub kibestunud isiksusest, kui elu pole ta jaoks just roosiline olnud, siis peategelane seevastu justkui kiusuks ei kibestu, vaid on kõigest hoolimata igati elurõõmus ja positiivne. Artikli autor ütleb, et selle naise tegelaskujus on palju huvitavaid jooni, mis võiksid olla näiteks "Emotsionaalselt ellujäämise õpikus".

Igal inimesel tuleb elus ette raskeid aegu. Tihti tänu sellistele aegadele tekibki kibestumine, ahastus jms. Ajapikku inimene seab endale elus reeglid, kuidas elu peab edasi minema. Aga siiski on iga inimene nn. kooriku sees peidus keegi, näiteks õnnetu, üksildane isik. Pegelane on terve filmi vältel väga kommunikatiivne igasuguste tegelastega. Ta üritab neid tundma õppida isegi siis, kui nad ise seda ei taha ja nagu ka ajakirjanik artiklis ütleb, et alati vaadata 'seina taha', sest seal 'seina taga' ongi see inimene, kes tegelaskuju tegelikult sisemiselt on.

Filmis jookseb läbi ka identiteedi kaitsmise temaatika. Iga inimene, iga tegelaskuju kaitseb oma identiteeti omal moel - neil kõigil on just nendele iseloomulik omapära. Need on tavaliselt mingid pisiasjad, detailid, mis ei pruugi sugugi olulised näida. Näiteks peategelane kannab pidevalt kõrge kontsaga saapaid. Seda absoluutselt igal pool, isegi kui see ümbritsevaga kokku ei lähe. Samuti peategelane käitub kogu filmi jooksul nii optimistlikult ja võib olla ka naiivselt nagu oleks ikka veel teismeline. Seda võiks ka ajakirjaniku arvateski kui oma identiteedi kaitsmist.

Isiklikult ma seda filmi veel oma silmaga näinud pole, kuid artikkel andis väga hea ülevaate filmi põhiteemadest. Kindlasti tekitas ka loetud artikkel minus huvi seda filmi kindlasti vaadata. Loetud artikli põhjal ma arvan, et tegelikult peaks seda filmi vaatama absoluutsel iga inimene ja ka mõtlema nende teemade peale, millest filmgi räägib. Usun ka, et kui kasvõi mingi osa inimestest prooviks olla samasugune nagu filmi peategelane - optimistlik ja entusiastlik hoolimata elu raskustest - ja viitsiks natukenegi rohkem huvituda teiste inimeste (eelkõige oma lähedaste) tõelistest Minadest, mitte pelgalt nende välimisest kestast, siis oleks maailma tõesti (vähemalt mingi osa inimeste jaoks) natukenegi parem paik.

Valimiskampaaniatest.

Eelmise nädala Sirbis jäi silma veel üks väike artikkel. See oli Evi Arujärve artikkel "Lihtsad lahendused". Nagu praeguse postituse pealkirjast võib aru saada, räägib siin analüüsitud artikkel valimisreklaamidest, -kõnedest, nende temaatikast ja mõjust inimestele.

Artikli autor väidab, et kriisihetkedel võidavad eelkõige need poliitikud, kelle valmimisloosungid on kõige lihtsamad ja mahukamate n.ö võlusõnadega (artiklis toob välja rea võlusõnu, millega üritatakse poolehoidu võita, näiteks demokraatia, terve mõistus, perestroika, muutumine, tulevik, jne). Need on võlusõnad, mis otseselt pole millekski kohustavad. Selles mõttes on tõesti oma tõde sees, kuna valimiste aegu näeme me kõik ju palju valimisloosugneid. Üks hägusem ja ebaselgem kui teine. Ja ometi needsamad suurparteid on valmiste lõpuks väga palju toetajaid leidnud.

Valimiskõnede konks on selles, et kõneleja mängib ajaga. Räägitakse helgest ja ilusast tulevikust praeguses hetkes. Justkui pressitakse see ilus tulevik olevikku. Nagu autor artiklis väga hästi ütles "Ühe hetkega, ühe maagilise kujundiga antakse lootus lahendada kõik vastuolud ja elada vähem furstreerivas, lihtsamas ja rahumeelsemas maailmas". Eeltoodud võlusõnad nendes kõnedes annavad lihtsaid lahendusi sellistele suurtele probreemidele.

Rahvale ei meeldi, kui asju seletatakse pikalt ja keeruliselt, keegi ei viitsi seda kuulata. Seepärast paljud valimisloosungid ongi tehtud lihtsaks ja arusaadavaks nende nii öelda võlusõnadega. Artikli autor Evi Arujärv ütles selle kohta "Keeruline seletus on nagu labürint, mille ettemääratuse ja põhjuslike seoste rägastikes raugeb inimese usk ja lootus." Emotsionaalsed loosungid aga rahvale meeldivad. Nende tunnuseks on ülim terviklikkus. Autor ütleb, et selliste loosungite eeltingimus ongi täpsuse ja struktureerimise vältimine. Et üritatakse pigem sümboolse tõotuse jõuga rahvast võluda. Nende mõtetega olen ka ise päri. Minu arvates, mida rohkem aeg edasi, seda ebatäpsemaks mõningad valimisloosungid muutuvad, kuid samas emotsiooni ja jõudu nendes loosungite lööklausetes on küll ja küll.

Artikli autor arvab, et ilmselt on edaspidigi nii, et massimeeleolusid juhitakse loosungitega ja nende temaatika ja populaarsus annab infot üldisest ühiskonna meeleseisundist. Näitena on toodud Eestis 1999. aastal esitletud nii öelda kaotatud paradiisi kujundit ja 2000. aastal oli esiplaanil edasimineku loosungid. Samuti arvab, et arvestades praegust majanduskriisi keskset aega, on populaarseks pigem aja peatamise loosungid.
"Kui ühiskondlik aeg peatub, siis on pisut rohkem aega siin ja praegu mõelda ja tundeid tunda," ütleb autor. Ning lisab juurde, et arvatakse, et see ongi elamise ülim mõte.

Edasi räägib ta sellisest võlusõnast nagu 'armastus' ning selle sõna erinevatest tähendustest. Ta avaldab arvamuse, räägitagu missugusest armastusest tahes, normaalse eestlane lihtsalt armastusest ei räägi ja seda ei avalda. Samuti tõlgendab armastuse erinevaid tähendusi. Näiteks kahe inimese vaheline armastus tähendavat lääne kultuuris meelelahutuslikku, bioloogilist, psühhoanalüütilist ja sotsiaalpragmaatilist ilmingut, mis siis peegeldub näiteks abieluvara-lepingus või homoparaadides. Ühiskondlik ligimesearmastus pidavat tähendama natuke riideid või raha jõulukampaaniate ajal. Isamaa armastusest räägib ta seda, et Eesti isamaad saab õigesti armastada vaid isiklikult Savisaart või Vene valitsust vihates.

Ise arvan, et asjaolud ikka nii must-valged ei ole. Võib olla ma eksin, kuid eks igal inimesel on õigus oma isiklikule arvamusele. Sellega, et eestlane on väga tagasihoidlik ja ei näita naljalt oma tõelisi emotsioone (nagu näiteks armastus, millest eelnevalt juttu oli), olen ma nõus, kuid sellega, et armastus peituks vaid rahast ja asjadest jõulude ajal vms, mitte. Kindlasti võib leiduda ka selliseid inimesi, kes ei suuda rahast sügavamale mõelda. Samas ei saa kõiki inimesi ühtemoodi pealiskaudseteks lahterdada.

Artikli lõpetuseks kirjutab autor, et tulevasi valimiskampaaniaid tuleks imetleda, sest selliste intrigeerivate võlusõnade väljamõtlemine nõuab suurt tarkust ja eksimatut intuitsiooni. Mulle tundus millegi pärat, et selles paaris lauses artikli lõpus peitus ka ohtralt irooniat, kuid see võib olla ka lihtsalt mu enda ekslik mulje.

Emakeelepäevast.

14. novembri Sirbist jäi mulle silma Jüri Valge arvamuslugu eesti keelest ja emakeelepäevast. See artikkel oli pigem jätkuks või vastuseks Kaarel Tarandi varasemale artiklile "Valvepostil ole valvas, sõjamees!"

Eestlus ja eesti keel on teemad, mille kohta, ma usun, oma igal inimesel (või pigem igal eestlasel) oma sõna sekka öelda.

Atriklis autor avaldas, et nõustub täielikult eelnevas Kaarel Tarandi artiklis viidatud Lauri Vahtre seisukohaga, et "emakeelt ei tule armastada mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes", mis minu arvates on väga ilusti ja hästi öeldud lause. Nõustun sellega isegi sajaprotsendiliselt. Jüri Valge omalt poolt lisas eeltoodud tsitaadile, et eesti keelt tuleb armastada pidevates tegudes, mitte ainult üks päev aastas (ehk emakeelepäeval). "Oluline on teha tööd keele arendamise ja säilitamise nimel..." lisas ta veel, ning ütles juurde ka, et tööd tuleb teha kõigil ülejäänud päevadel ka aastas, mitte siis ainult sellel ühel tähtsal päeval. Usun, et peamine põhjus, miks see artikkel on kirjutatud, ongi see, et tuletada meelde lugejatele, et oluline on tegelikult armastata oma emakeelt ka teistel päevadel aastas, mitte ainult ühel, selleks ettenähtud päeval.

Autor toob välja artiklis ka asjaolu, et olgugi et Eesti Vabariigi ainus ja ainsana püsiv riigikeel (iseenesestmõistetavana) on eesti keel, ei tähenda see sugugi seda, et peaks piirama Eestis elavate teistest rahvustest inimeste võimalusi tunda uhkust oma emakeele üle. Ta väitis, et Eesti ei saa sellel üleilmastumise ajastul eksisteerida emakeelse n.ö saarekesena, et meie emakeelt on võimalik säilitada koos teiste Eestis esindatud rahvuste ühise pingutusena. Mida rohkem tunnevad teistest rahvustest inimesed Eesti riigi austust oma emakeele vastu, seda rohkem aitavad nad ka kaasa eesti keele säilimisele. Arvan ka ise, et eks see nii ongi. Usun, et eesti keelt ei tohiks mitte kellegile, kes on teisest rahvusest peale sundida, vaid see peaks olema tema enda vaba valik (eriti kui ta elab Eesti riigis) ja ma loodan, et päris paljude jaoks see ka nii on. Kasvõi nii palju, et saada aru eesti keelsest jutust/tekstist.

Autor toob välja ka selle, et suur muutus on viimaste aastatega toimunud ka eesti koolides, kus nüüd käib palju muu rahvusega õpilasi. Ta ütleb, et emakeele päev ei peaks olema õpilaste jaoks ainult eesti keelele pühendatud päev, vaid et ka need muust rahvusest õpilased võiksid koos eestlastega tunda uhkust ja rääkida oma emakeelest.

Minu arvates, on need mõtted, mida autor artiklist välja toob äärmiselt olulised, sest olgugi et oleme eestlased ja meil on oma riik, peame mingil määral ka arvestama, et meil siin ei ela ainult eestlasi. Sellega ei taha ma öelda, et Eestil peaks olema mingi muu lisariigikeel või midagi sellist, kaugel sellest, lihtsalt usun, et tähtis on ka teistega arvestamine, sest siis (siiralt lootes) arvestavad ja austavad nemadki meie riiki ja rahvust.

Kõige meeldejäävam tsitaat selles artiklis oligi eeltoodud Lauri Vahtre seisukoht "Emakeelt ei tule armastada mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes".
Artikli autori enda mõtetest meeldis mulle kõige rohkem mõte "Oluline on teha tööd keele arendamise ja säilitamise nimel - ka kõigil ülejäänud 364(5) päeval". Sinna juurde lisas autor veel, et tema meelest teevad seda piisava jonnakusega nii kultuurileht kui ministeerium.

Andres Maimiku artikkel "Eesti reklaamide best of..."

Eesti Ekspressi kultuurilehes avaldas ajakirjanik Andres Maimik arvamust Eesti reklaamide kohta. See artikkel jäi eelkõige silma oma aususe, otsekohesuse ja ka tõepärasusega. Ta tõi välja konkreetsete näidetena viis erinevat reklaami, kirjeldas neid ja seletas nad lahti oma vaatevinklist. Arvan, et peaprobleem, mille ajakirjanik püsistas oli see, et tänapäevane reklaamimaastik üritab igal võimalusel publikut šokeerida ja üllatada, kuid tihtipeale võib olla ei mõelda kõiki asju päris täpselt läbi ja lõppkokkuvõttes võib reklaam ise jääda segaseks inimestele, kellele see mõeldud on.

Eriti jäi silma ajakirjaniku lause: "Neist vaid tühine hulk on elutegevuse seisukohalt olulised signaalid, enamik on lihtsalt audiovisuaalne müra." Jutt käib mõistagi reklaamidest. Arvan, et nii see ka on. Ei mõelda kõike võib olla piisavalt täpselt läbi või väljendatakse oma ideid veidike valesti ja lõppkokkuvõttes ei saagi inimesed aru, mida see reklaam neile õigupoolest presenteerida tahab.

Esimese näitena tõi ta välja internetisaidi www.assapauk.ee presenteerimiseks tehtud välireklaami. See kujutas endast seda, kus põhitegelaseks on üks mees, kes siis justkui reklaami vaatajatele otsa vaatab ning keset pilti on suurelt kiri "Olen pedofiil. Aga sina?" Sellisel juhul on reklaam vast kõige ohtlkum isikule, keda palgati reklaami jaoks poseerima, sest sellega on ilmselgelt ta kogu Eesti rahva ees pedofiiliks tembeldatud. Põhiliseks puudujäägiks oli aga see, et internetisait, mida tegelikult taheti reklaamida, oli kirjatud kuhugi alla äärde pisikese kirjaga ja ilmselt jalakäijad ning autojuhid, kes seda vaatama juhtuvad, unustavad saidi juba enne kui koju arvuti taha jõuavad.

Teine näide oli Vichy vee reklaam, millel oli kujutatud nn. mullnaist. Autorile ei meeldinud, et seda naist oldi kujutatud ebainimlikult ja liiga masinlikult. Ainsaks isikustatud tunnuseks oli reklaamil kujutatud naise nägu ja sellelt kiirgav ebainimlik tahe ja veendumus. Autor ise nimetas seda naisekeha äärmuslikuks ebainimlikustamiseks. Siinkohal ma autori arvamust jagada ei saa, sest pole ise seda reklaami näinud ning hoopiski arvan, et kui seda ideed piisavalt hästi ja kunstipäraselt ellu viia võib see päris heana kokkuvõttes paista.

Kolmas reklaaminäide oli A le Coq Special'i uue toote telereklaami kohta, kus näidatud olid mitmed väga kunstilised kaadrid ning siis avaldati reklaamlause "Usalda oma meeli". Artikli autorile oli jääud arusaamatuks selle kunstilise meeleolu põhjus. Kas selline atmosfäär on mõeldud kui uue õllesortide loomise inspiratsiooniallikana? Ajakirjanik pidas seda väga vastuoluliseks, sest õlu peetakse tegelikult väga igapäevaseks joogiks ja artiklis avaldas ta ka arvamust, et selline reklaam sobiks pigem mõnele tuntud margiga veinile.
Eelnevalt toodud reklaaminäide olevat hea eksemplar populaarsest turundustrendist, kus vana toode pakitakse n.ö kuldsesse purki ja kus põhimärksõnadeks ongi luksuslikkus ja ekskulsiivsus. Samas on see ju päris kaval moodus tooteid müüa. Sellist toodet ostes tunneb ostja justkui nagu nad nüüd kuuluksid tänu sellele tootele kuidagi kõrgklassi hulka.

Neljas näide oli SMS-laenu reklaam, mille hüüdlauseks oli "Kvaliteetinimene tarbib kvaliteetteenust." Ajakirjanik avaldas huvitava arvamuse, et selles reklaamis avaldub kogu reklaamipettuse põhiidee, et kui valetada usutavalt, tuleb valetada suurelt. Autor tõi välja ka võrdused, et kvaliteetinimene reklaalauses tähendaks justkui neid naiivseid inimesi, kes tõepoolest võtavad sarnaseid laene ning lõpetavad suurte võlgadega. Kvaliteetteenus on justkui liigkasuvõtmine ning tarbimine neilt eelnevalt mainitud naiivsetelt inimestelt raha välja pressimine. Arvan, et need tõlgendused on üpris tõetruud, sest sarnased laenuvõimalused pole usaldusväärsed ja meedia kaudu on avaldatud palju lugusid inimestest, kes selliste laenude võtmise tagajärjel hiljem veelsuuremates võlgades on.

Viimane reklaaminäide oli Värska Vurtsu mineraalvee kohta. Sellel on kujutatud noort tütarlast, kes vaatab kummalise pilguga preestri poole, kes omakorda hoiab oma kätt justkui andestavalt tütarlapse õlal. Teist kätt hoiab ümber kaelasrippuvat kuldset risti. Autor viitab reklaami kahemõttelisusele, arvestades pedofiiliaskandaale, mis on katoliku kirikut raputanud. Avaldab ka arvamust, et talle reklaam isiklikult meeldib. Kuigi mulle jääb see natuke arusaamatuks, et kuidas on seotud Värska mineraalvesi seotud selle kahemõttelise kirikutemaatilise reklaamiga.