Emakeelepäevast.

14. novembri Sirbist jäi mulle silma Jüri Valge arvamuslugu eesti keelest ja emakeelepäevast. See artikkel oli pigem jätkuks või vastuseks Kaarel Tarandi varasemale artiklile "Valvepostil ole valvas, sõjamees!"

Eestlus ja eesti keel on teemad, mille kohta, ma usun, oma igal inimesel (või pigem igal eestlasel) oma sõna sekka öelda.

Atriklis autor avaldas, et nõustub täielikult eelnevas Kaarel Tarandi artiklis viidatud Lauri Vahtre seisukohaga, et "emakeelt ei tule armastada mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes", mis minu arvates on väga ilusti ja hästi öeldud lause. Nõustun sellega isegi sajaprotsendiliselt. Jüri Valge omalt poolt lisas eeltoodud tsitaadile, et eesti keelt tuleb armastada pidevates tegudes, mitte ainult üks päev aastas (ehk emakeelepäeval). "Oluline on teha tööd keele arendamise ja säilitamise nimel..." lisas ta veel, ning ütles juurde ka, et tööd tuleb teha kõigil ülejäänud päevadel ka aastas, mitte siis ainult sellel ühel tähtsal päeval. Usun, et peamine põhjus, miks see artikkel on kirjutatud, ongi see, et tuletada meelde lugejatele, et oluline on tegelikult armastata oma emakeelt ka teistel päevadel aastas, mitte ainult ühel, selleks ettenähtud päeval.

Autor toob välja artiklis ka asjaolu, et olgugi et Eesti Vabariigi ainus ja ainsana püsiv riigikeel (iseenesestmõistetavana) on eesti keel, ei tähenda see sugugi seda, et peaks piirama Eestis elavate teistest rahvustest inimeste võimalusi tunda uhkust oma emakeele üle. Ta väitis, et Eesti ei saa sellel üleilmastumise ajastul eksisteerida emakeelse n.ö saarekesena, et meie emakeelt on võimalik säilitada koos teiste Eestis esindatud rahvuste ühise pingutusena. Mida rohkem tunnevad teistest rahvustest inimesed Eesti riigi austust oma emakeele vastu, seda rohkem aitavad nad ka kaasa eesti keele säilimisele. Arvan ka ise, et eks see nii ongi. Usun, et eesti keelt ei tohiks mitte kellegile, kes on teisest rahvusest peale sundida, vaid see peaks olema tema enda vaba valik (eriti kui ta elab Eesti riigis) ja ma loodan, et päris paljude jaoks see ka nii on. Kasvõi nii palju, et saada aru eesti keelsest jutust/tekstist.

Autor toob välja ka selle, et suur muutus on viimaste aastatega toimunud ka eesti koolides, kus nüüd käib palju muu rahvusega õpilasi. Ta ütleb, et emakeele päev ei peaks olema õpilaste jaoks ainult eesti keelele pühendatud päev, vaid et ka need muust rahvusest õpilased võiksid koos eestlastega tunda uhkust ja rääkida oma emakeelest.

Minu arvates, on need mõtted, mida autor artiklist välja toob äärmiselt olulised, sest olgugi et oleme eestlased ja meil on oma riik, peame mingil määral ka arvestama, et meil siin ei ela ainult eestlasi. Sellega ei taha ma öelda, et Eestil peaks olema mingi muu lisariigikeel või midagi sellist, kaugel sellest, lihtsalt usun, et tähtis on ka teistega arvestamine, sest siis (siiralt lootes) arvestavad ja austavad nemadki meie riiki ja rahvust.

Kõige meeldejäävam tsitaat selles artiklis oligi eeltoodud Lauri Vahtre seisukoht "Emakeelt ei tule armastada mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes".
Artikli autori enda mõtetest meeldis mulle kõige rohkem mõte "Oluline on teha tööd keele arendamise ja säilitamise nimel - ka kõigil ülejäänud 364(5) päeval". Sinna juurde lisas autor veel, et tema meelest teevad seda piisava jonnakusega nii kultuurileht kui ministeerium.