Sunday, April 11, 2010

Sofi Oksanen "Puhastus"


Sofi Oksanen (1977 - ...) on Soome kirjanik, kuid samas on ta seotud ka Eestiga. Nimelt tema ema on eestlane. Ta on õppinud Helsingi Ülikoolis kirjandusteadust ja Helsingi teatrikõrgkoolis dramaturgiat, ta on tegutsenud mitme lehe kolumnistina ning avaldanud ajakirjanduses arvamust ühiskondlikel ja poliitilistel teemadel. Ta on võitnud palju prestiižeid Soome kirjanduspreemiaid ja teda on kõrgelt tunnustatud ka Eestis. Näiteks eelmisel aastal (2009) valiti tema Postimehe aasta inimeseks ning tänavu aasta pälvis ta romaaniga "Puhastus" Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärgi. Samuti võitis ta sel aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

Enne "Puhastust" kirjutas ta romaani "Stalini lehmad" (2004), mis räägib samuti Eestist ja eestlastest.



Teos algab sellega, kuidas vanema naisterahva Aliide Truu hoovile satub räsitud ja hirmul tütarlaps Zara, kes väidab end põgenevat oma mehe eest. Tegevustik toimub 1992. aasta Lääne-Eestis. Eesti on just mõni aeg tagasi taasiseseisvunud ja on alanud maareform. Hoolimata sellest, et Aliidel tekivad koheselt tüdruku suhtes kahtlused ja eelaimdused, jääb Zara mõneks päevaks Aliide juurde peatuma. Selle aja jooksul üritavad tegelased mõlemad üksteise kohta rohkem teada saada ja selgub, et Zara ei sattunud Aliide hoovile juhuse läbi, vaid tuli otsima paika, kus tema vanaema üles kasvas ja tema ema oma lapsepõlve veetis. Küsides Aliidelt tema õe kohta, ütleb too aga, et tal õde ei ole. Tuleb välja, et Aliide südametunnistusel on nii mõndagi, mida ta ei soovi avalikustada. Selle n-ö põhitegevustiku vahepeal toob kirjanik lugejaile tagasivaateid nii Aliide nooruspõlve kui ka 1991. aastasse, kui pöördeliselt sündmused Zara elule hoo sisse võtsid. Selgub, et Aliide on alates üpris noorest east alates kadestanud oma õde Inglit pea kõiges. Kui Ingel armub ja abiellub ka mehega, kes on ühtlasi Aliide elu armastus, muutub Aliide kadedus kibestumuseks ja põlguseks, mistõttu lasi ta ka venelastel küüditada õde koos väikese tütrega Venemaale, et ise seeläbi puhta nahaga pääseda. Zara aga ei põgenenud mitte mehe eest, vaid Vene mafioosode eest, kes sundisid teda prostituudina töötama. Nähes sobivat võimalust põgenemiseks, mõrvas meeleheitehoos tütarlaps kupeldajate bossi ning põgenes Eestisse, et üles otsida seal elav vanatädi.

Teos mõjub väga emotsionaalselt ja šokeerivalt, sest autor kirjeldab nõukogude ajal valitsenud hirmuõhkkonda ilusamata ja jõhkraid detaile välja jätmata. Samas näitab ta 1991-92 aastate (Zara loo) näitel, kuidas seesama jõhkrus ja hirm pole kusagile kadund, vaid on saanud lihtsalt teistsuguse vormi (Nii nagu Vene mafioosod sundisid Zarat lõbutüdrukuna töötama ja peksid teda, nii elas läbi ka Aliide nooruses sama jõhkrat kohtlemist, kui Nõukogude sõdurid vägistasid ta ühel ülekuulamisel. Teose tegevustikku võib vaadelda kolmest eri aspektist: ajalugu (kirjanik kirjeldab saksa okupatsiooni lõppu, nõukogude aega, küüditamisi, metsavendlust, taasiseseisvunud Eestit), ühiskond ja inimene (inimesed soovisid enda positsiooni ühiskonnas kõrgel hoida, isegi siis, kui pidid selleks reetma oma sugulased või lähedased) ja inimsuhted aspekt (Aliide põlgus ja kadedus oma õe vastu viib lõpuks reetmiseni ning selle kibestumuse tõttu varjab hilisemas elus õe olemasolu üldse.)

Tsitaate:

"Inimesele on vaja teist inimest ja kedagi, kellega rääkida."

"Lääs ei unusta meid!"
"On juba unustanud. Võitis ja unustas."

"Kõik kordus. Kuigi rublad olid vahetatud kroonide vastu ja sõjamasinate lennud ta pea kohal vähenenud ja ohvitseriprouad oma hääled vaiksemaks keeranud, kuigi pika Hermanni kõlarites mängis igal õhtul iseseisvusviis, tuli alati uus kroomnahast saabas, ikka alati uus saabas, samasugune või erinev, aga sama moodi kõri peale astuv. Kaevikud olid sisse vajunud, padrunikestad metsades tuhmunud, punkrid kokku kukkunud, langenud olid lagunenud, kuid mõned asjad jäid korduma."

"Me kõik oleme pelgalt käsualused. Me olime ju head inimesed."

"Alati on kardetud erilisi kevadeid ja erilisi talvi. /---/ ...erilised aastaajad tähendasid erilisi olusid."

"Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Pea maha oleks muidugi veel parem." (Hea näide inimeste suhtumisest minevikus toimunusse. Ei taheta vanu patte lagedale tuua.)



Arvan, et selle romaaniga tahtis kirjanik öelda ühiskonnale, et ajaloos toimunud ei tohiks maha vaikida või ilustada, vaid sellest peaks kõnelema täpselt nii, nagu ta tegelikkuses ka oli. Ükskõik kui raske see siis ka on, juhtunud ei saa nii olematuks muuta, kui sellest vaikitakse.

No comments: