Valimiskampaaniatest.

Eelmise nädala Sirbis jäi silma veel üks väike artikkel. See oli Evi Arujärve artikkel "Lihtsad lahendused". Nagu praeguse postituse pealkirjast võib aru saada, räägib siin analüüsitud artikkel valimisreklaamidest, -kõnedest, nende temaatikast ja mõjust inimestele.

Artikli autor väidab, et kriisihetkedel võidavad eelkõige need poliitikud, kelle valmimisloosungid on kõige lihtsamad ja mahukamate n.ö võlusõnadega (artiklis toob välja rea võlusõnu, millega üritatakse poolehoidu võita, näiteks demokraatia, terve mõistus, perestroika, muutumine, tulevik, jne). Need on võlusõnad, mis otseselt pole millekski kohustavad. Selles mõttes on tõesti oma tõde sees, kuna valimiste aegu näeme me kõik ju palju valimisloosugneid. Üks hägusem ja ebaselgem kui teine. Ja ometi needsamad suurparteid on valmiste lõpuks väga palju toetajaid leidnud.

Valimiskõnede konks on selles, et kõneleja mängib ajaga. Räägitakse helgest ja ilusast tulevikust praeguses hetkes. Justkui pressitakse see ilus tulevik olevikku. Nagu autor artiklis väga hästi ütles "Ühe hetkega, ühe maagilise kujundiga antakse lootus lahendada kõik vastuolud ja elada vähem furstreerivas, lihtsamas ja rahumeelsemas maailmas". Eeltoodud võlusõnad nendes kõnedes annavad lihtsaid lahendusi sellistele suurtele probreemidele.

Rahvale ei meeldi, kui asju seletatakse pikalt ja keeruliselt, keegi ei viitsi seda kuulata. Seepärast paljud valimisloosungid ongi tehtud lihtsaks ja arusaadavaks nende nii öelda võlusõnadega. Artikli autor Evi Arujärv ütles selle kohta "Keeruline seletus on nagu labürint, mille ettemääratuse ja põhjuslike seoste rägastikes raugeb inimese usk ja lootus." Emotsionaalsed loosungid aga rahvale meeldivad. Nende tunnuseks on ülim terviklikkus. Autor ütleb, et selliste loosungite eeltingimus ongi täpsuse ja struktureerimise vältimine. Et üritatakse pigem sümboolse tõotuse jõuga rahvast võluda. Nende mõtetega olen ka ise päri. Minu arvates, mida rohkem aeg edasi, seda ebatäpsemaks mõningad valimisloosungid muutuvad, kuid samas emotsiooni ja jõudu nendes loosungite lööklausetes on küll ja küll.

Artikli autor arvab, et ilmselt on edaspidigi nii, et massimeeleolusid juhitakse loosungitega ja nende temaatika ja populaarsus annab infot üldisest ühiskonna meeleseisundist. Näitena on toodud Eestis 1999. aastal esitletud nii öelda kaotatud paradiisi kujundit ja 2000. aastal oli esiplaanil edasimineku loosungid. Samuti arvab, et arvestades praegust majanduskriisi keskset aega, on populaarseks pigem aja peatamise loosungid.
"Kui ühiskondlik aeg peatub, siis on pisut rohkem aega siin ja praegu mõelda ja tundeid tunda," ütleb autor. Ning lisab juurde, et arvatakse, et see ongi elamise ülim mõte.

Edasi räägib ta sellisest võlusõnast nagu 'armastus' ning selle sõna erinevatest tähendustest. Ta avaldab arvamuse, räägitagu missugusest armastusest tahes, normaalse eestlane lihtsalt armastusest ei räägi ja seda ei avalda. Samuti tõlgendab armastuse erinevaid tähendusi. Näiteks kahe inimese vaheline armastus tähendavat lääne kultuuris meelelahutuslikku, bioloogilist, psühhoanalüütilist ja sotsiaalpragmaatilist ilmingut, mis siis peegeldub näiteks abieluvara-lepingus või homoparaadides. Ühiskondlik ligimesearmastus pidavat tähendama natuke riideid või raha jõulukampaaniate ajal. Isamaa armastusest räägib ta seda, et Eesti isamaad saab õigesti armastada vaid isiklikult Savisaart või Vene valitsust vihates.

Ise arvan, et asjaolud ikka nii must-valged ei ole. Võib olla ma eksin, kuid eks igal inimesel on õigus oma isiklikule arvamusele. Sellega, et eestlane on väga tagasihoidlik ja ei näita naljalt oma tõelisi emotsioone (nagu näiteks armastus, millest eelnevalt juttu oli), olen ma nõus, kuid sellega, et armastus peituks vaid rahast ja asjadest jõulude ajal vms, mitte. Kindlasti võib leiduda ka selliseid inimesi, kes ei suuda rahast sügavamale mõelda. Samas ei saa kõiki inimesi ühtemoodi pealiskaudseteks lahterdada.

Artikli lõpetuseks kirjutab autor, et tulevasi valimiskampaaniaid tuleks imetleda, sest selliste intrigeerivate võlusõnade väljamõtlemine nõuab suurt tarkust ja eksimatut intuitsiooni. Mulle tundus millegi pärat, et selles paaris lauses artikli lõpus peitus ka ohtralt irooniat, kuid see võib olla ka lihtsalt mu enda ekslik mulje.

Emakeelepäevast.

14. novembri Sirbist jäi mulle silma Jüri Valge arvamuslugu eesti keelest ja emakeelepäevast. See artikkel oli pigem jätkuks või vastuseks Kaarel Tarandi varasemale artiklile "Valvepostil ole valvas, sõjamees!"

Eestlus ja eesti keel on teemad, mille kohta, ma usun, oma igal inimesel (või pigem igal eestlasel) oma sõna sekka öelda.

Atriklis autor avaldas, et nõustub täielikult eelnevas Kaarel Tarandi artiklis viidatud Lauri Vahtre seisukohaga, et "emakeelt ei tule armastada mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes", mis minu arvates on väga ilusti ja hästi öeldud lause. Nõustun sellega isegi sajaprotsendiliselt. Jüri Valge omalt poolt lisas eeltoodud tsitaadile, et eesti keelt tuleb armastada pidevates tegudes, mitte ainult üks päev aastas (ehk emakeelepäeval). "Oluline on teha tööd keele arendamise ja säilitamise nimel..." lisas ta veel, ning ütles juurde ka, et tööd tuleb teha kõigil ülejäänud päevadel ka aastas, mitte siis ainult sellel ühel tähtsal päeval. Usun, et peamine põhjus, miks see artikkel on kirjutatud, ongi see, et tuletada meelde lugejatele, et oluline on tegelikult armastata oma emakeelt ka teistel päevadel aastas, mitte ainult ühel, selleks ettenähtud päeval.

Autor toob välja artiklis ka asjaolu, et olgugi et Eesti Vabariigi ainus ja ainsana püsiv riigikeel (iseenesestmõistetavana) on eesti keel, ei tähenda see sugugi seda, et peaks piirama Eestis elavate teistest rahvustest inimeste võimalusi tunda uhkust oma emakeele üle. Ta väitis, et Eesti ei saa sellel üleilmastumise ajastul eksisteerida emakeelse n.ö saarekesena, et meie emakeelt on võimalik säilitada koos teiste Eestis esindatud rahvuste ühise pingutusena. Mida rohkem tunnevad teistest rahvustest inimesed Eesti riigi austust oma emakeele vastu, seda rohkem aitavad nad ka kaasa eesti keele säilimisele. Arvan ka ise, et eks see nii ongi. Usun, et eesti keelt ei tohiks mitte kellegile, kes on teisest rahvusest peale sundida, vaid see peaks olema tema enda vaba valik (eriti kui ta elab Eesti riigis) ja ma loodan, et päris paljude jaoks see ka nii on. Kasvõi nii palju, et saada aru eesti keelsest jutust/tekstist.

Autor toob välja ka selle, et suur muutus on viimaste aastatega toimunud ka eesti koolides, kus nüüd käib palju muu rahvusega õpilasi. Ta ütleb, et emakeele päev ei peaks olema õpilaste jaoks ainult eesti keelele pühendatud päev, vaid et ka need muust rahvusest õpilased võiksid koos eestlastega tunda uhkust ja rääkida oma emakeelest.

Minu arvates, on need mõtted, mida autor artiklist välja toob äärmiselt olulised, sest olgugi et oleme eestlased ja meil on oma riik, peame mingil määral ka arvestama, et meil siin ei ela ainult eestlasi. Sellega ei taha ma öelda, et Eestil peaks olema mingi muu lisariigikeel või midagi sellist, kaugel sellest, lihtsalt usun, et tähtis on ka teistega arvestamine, sest siis (siiralt lootes) arvestavad ja austavad nemadki meie riiki ja rahvust.

Kõige meeldejäävam tsitaat selles artiklis oligi eeltoodud Lauri Vahtre seisukoht "Emakeelt ei tule armastada mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes".
Artikli autori enda mõtetest meeldis mulle kõige rohkem mõte "Oluline on teha tööd keele arendamise ja säilitamise nimel - ka kõigil ülejäänud 364(5) päeval". Sinna juurde lisas autor veel, et tema meelest teevad seda piisava jonnakusega nii kultuurileht kui ministeerium.

Andres Maimiku artikkel "Eesti reklaamide best of..."

Eesti Ekspressi kultuurilehes avaldas ajakirjanik Andres Maimik arvamust Eesti reklaamide kohta. See artikkel jäi eelkõige silma oma aususe, otsekohesuse ja ka tõepärasusega. Ta tõi välja konkreetsete näidetena viis erinevat reklaami, kirjeldas neid ja seletas nad lahti oma vaatevinklist. Arvan, et peaprobleem, mille ajakirjanik püsistas oli see, et tänapäevane reklaamimaastik üritab igal võimalusel publikut šokeerida ja üllatada, kuid tihtipeale võib olla ei mõelda kõiki asju päris täpselt läbi ja lõppkokkuvõttes võib reklaam ise jääda segaseks inimestele, kellele see mõeldud on.

Eriti jäi silma ajakirjaniku lause: "Neist vaid tühine hulk on elutegevuse seisukohalt olulised signaalid, enamik on lihtsalt audiovisuaalne müra." Jutt käib mõistagi reklaamidest. Arvan, et nii see ka on. Ei mõelda kõike võib olla piisavalt täpselt läbi või väljendatakse oma ideid veidike valesti ja lõppkokkuvõttes ei saagi inimesed aru, mida see reklaam neile õigupoolest presenteerida tahab.

Esimese näitena tõi ta välja internetisaidi www.assapauk.ee presenteerimiseks tehtud välireklaami. See kujutas endast seda, kus põhitegelaseks on üks mees, kes siis justkui reklaami vaatajatele otsa vaatab ning keset pilti on suurelt kiri "Olen pedofiil. Aga sina?" Sellisel juhul on reklaam vast kõige ohtlkum isikule, keda palgati reklaami jaoks poseerima, sest sellega on ilmselgelt ta kogu Eesti rahva ees pedofiiliks tembeldatud. Põhiliseks puudujäägiks oli aga see, et internetisait, mida tegelikult taheti reklaamida, oli kirjatud kuhugi alla äärde pisikese kirjaga ja ilmselt jalakäijad ning autojuhid, kes seda vaatama juhtuvad, unustavad saidi juba enne kui koju arvuti taha jõuavad.

Teine näide oli Vichy vee reklaam, millel oli kujutatud nn. mullnaist. Autorile ei meeldinud, et seda naist oldi kujutatud ebainimlikult ja liiga masinlikult. Ainsaks isikustatud tunnuseks oli reklaamil kujutatud naise nägu ja sellelt kiirgav ebainimlik tahe ja veendumus. Autor ise nimetas seda naisekeha äärmuslikuks ebainimlikustamiseks. Siinkohal ma autori arvamust jagada ei saa, sest pole ise seda reklaami näinud ning hoopiski arvan, et kui seda ideed piisavalt hästi ja kunstipäraselt ellu viia võib see päris heana kokkuvõttes paista.

Kolmas reklaaminäide oli A le Coq Special'i uue toote telereklaami kohta, kus näidatud olid mitmed väga kunstilised kaadrid ning siis avaldati reklaamlause "Usalda oma meeli". Artikli autorile oli jääud arusaamatuks selle kunstilise meeleolu põhjus. Kas selline atmosfäär on mõeldud kui uue õllesortide loomise inspiratsiooniallikana? Ajakirjanik pidas seda väga vastuoluliseks, sest õlu peetakse tegelikult väga igapäevaseks joogiks ja artiklis avaldas ta ka arvamust, et selline reklaam sobiks pigem mõnele tuntud margiga veinile.
Eelnevalt toodud reklaaminäide olevat hea eksemplar populaarsest turundustrendist, kus vana toode pakitakse n.ö kuldsesse purki ja kus põhimärksõnadeks ongi luksuslikkus ja ekskulsiivsus. Samas on see ju päris kaval moodus tooteid müüa. Sellist toodet ostes tunneb ostja justkui nagu nad nüüd kuuluksid tänu sellele tootele kuidagi kõrgklassi hulka.

Neljas näide oli SMS-laenu reklaam, mille hüüdlauseks oli "Kvaliteetinimene tarbib kvaliteetteenust." Ajakirjanik avaldas huvitava arvamuse, et selles reklaamis avaldub kogu reklaamipettuse põhiidee, et kui valetada usutavalt, tuleb valetada suurelt. Autor tõi välja ka võrdused, et kvaliteetinimene reklaalauses tähendaks justkui neid naiivseid inimesi, kes tõepoolest võtavad sarnaseid laene ning lõpetavad suurte võlgadega. Kvaliteetteenus on justkui liigkasuvõtmine ning tarbimine neilt eelnevalt mainitud naiivsetelt inimestelt raha välja pressimine. Arvan, et need tõlgendused on üpris tõetruud, sest sarnased laenuvõimalused pole usaldusväärsed ja meedia kaudu on avaldatud palju lugusid inimestest, kes selliste laenude võtmise tagajärjel hiljem veelsuuremates võlgades on.

Viimane reklaaminäide oli Värska Vurtsu mineraalvee kohta. Sellel on kujutatud noort tütarlast, kes vaatab kummalise pilguga preestri poole, kes omakorda hoiab oma kätt justkui andestavalt tütarlapse õlal. Teist kätt hoiab ümber kaelasrippuvat kuldset risti. Autor viitab reklaami kahemõttelisusele, arvestades pedofiiliaskandaale, mis on katoliku kirikut raputanud. Avaldab ka arvamust, et talle reklaam isiklikult meeldib. Kuigi mulle jääb see natuke arusaamatuks, et kuidas on seotud Värska mineraalvesi seotud selle kahemõttelise kirikutemaatilise reklaamiga.